Menüü

Virmaliste vaatlemine

autor: Elar Lang / virmalised.ee / 2017-01-10

Virmaliste vaatlemine linnas. Tallinna Lauluväljak. Autor: Elar Lang

Pilt: Elar Lang / virmalised.ee / 2015-10-07

Kenade ja värviliste virmaliste piltidega käivad tihti koos kommentaarid "sooviksin ka kunagi midagi sellist näha" või "mul ei ole õnnestunud neid kunagi näha". Samuti on levimas jutte, et virmalisi ei olegi palja silmaga võimalik Eestis näha või siis heal juhul vaid talvel väga külma ilmaga. Ükski neist täielikku tõde ei edasta ja toob esile vajaduse seda teemat rohkem lahti kirjutada.

Kirjeldus on Eesti kontekstis - kui üksikud erandid välja arvata, on meil Eestis põhjamaadega võrreldes väga nõrgad virmalised.

Lühidalt - virmaliste nägemiseks on vaja:

Virmaliste nägemist ei soodusta:

Mis on virmalised

Päikesetuul

Pilt: NASA / nasa.gov

Kui päikesel toimub purse päikeseplekist või leke krooniaugust, tekib päikesetuul. Virmalised tekivad, kui atmosfääri aatomeid ergastatakse päikesetuule osakeste poolt ja ergastuse tulemusel kiirgub valguskvant, mida inimesed näevad virmalistena.

Enamasti räägitakse virmalistest päikeseplekist tekkinud päikesepurske tagajärjel. Samuti tuuakse välja, et on päikese maksimum, mil päike on aktiivne ja on palju päikeseplekke ning päikese miinimum, kui päikeseplekke on väga vähe või puuduvad üldse. Krooniaukudega aga on vastupidi - neid on kõige rohkem päikese miinimumi ajal ja kõige vähem päikese maksimumi ajal.

Müüt: virmalisi on kõige rohkem päikesemaksimumi ajal ja kõige vähem päikese miinimumi ajal

Selliseid väiteid on toonud välja ka teadlased ajakirjanduses

Kogu austuse juures antud teadlaste suhtes, ei saa antud artikli autor nõustuda selle väitega ja esitab seda pealkirjas väidet müüdina.

Päikeseplekist tekkinud pursked tekitavad küll maal ülivõimsaid virmalisi, kuid samas on võrdlemisi väike tõenäosus, et purskest tekkinud päikesetuul maad üldse tabab. Seevastu krooniaugust tekkinud päikesetuul on aeglasem ning ei ole nii intensiivne, kuid maa tabamise tõenäosus on oluliselt suurem.

Metafoor päikesepleki ja krooniaugu selgitamiseks

Päikesetuul

Pilt: NASA / www.swpc.noaa.gov

Selgitamaks krooniaugu ja päikeseplekist tekkinud tuule erinevust, võib metafoorina kujutada pöörlevat karusselli (päike), millelt üritatakse veega (päikesetuul) tabada eemal ümber karusselli kõndivat inimest (maa, mis tiirleb ümber päikese).

Päikesepleki vastena võib vaadelda veepüssi - see laseb (päikesepurse) korraga välja suure koguse vett (plasma) ja kui see tabab eemal seisvat inimest (maa), siis on inimene üleni märg (tekivad virmalised). Tuleb aga arvestada, et karussell (päike) pöörleb ja veepüss võib tulistada igasse suunda, ka üles ja alla. Samuti tuleb arvestada, et kõik osapooled on liikumises ja seetõttu näiteks otse karussellilt (päikeselt) inimese (maa) poole lastud vesi (päikesetuul) oma spiraalse liikumise tõttu tegelikult inimest (maad) ei taba, kuna vee (päikesetuule) kohale jõudmise ajaks on inimene (maa) juba teise kohta liikunud.

Krooniaugu vastena sobib püsiv veejuga (päikesetuul). See ei saada teele väikeses ajaühikus korraga nii palju vett (päikesetuult), kui veepüss (päikeseplekk), kuid see-eest on juga püsiv. Püsiva joaga on väga lihtne tabada ümber karusselli (päikese) kõndivat inimest (ümber päikese tiirlevat maad), sest inimene (maa) saab veega (päikesetuulega) pihta iga pöörde järel. Päike teeb pöörde 27-28 päevaga. Seega on ka lihtne ennustada, et kui suurest krooniaugust tekkisid virmalised, siis tõenäoliselt juhtub see sama ka järgmise pöördega ehk siis 27-28 päeva pärast.

Kui näiteks viidatud artiklis toodi esile, et artikli seisukohalt järgmisel talvel (ehk 2016/2017) on virmalisi oluliselt vähem, siis hooaeg algas väga aktiivselt tänu suurtele krooniaukudele. Soodsate ilmaolude tõttu oli ka Eestis võimalik pildistada virmalisi 7 päeva järjest.

Mida oodata ja kuhu vaadata

Tihti on huvi virmaliste vastu tekkinud nähtud piltide või videode järgi, mis võib tekitada virmaliste osas natuke ebareaalseid ootuseid.

Neoontoonides fotod virmalistest on kunst

Eestis pildistatakse virmalisi enamasti säriajaga 6-30 sekundit. Säriaja jooksul fotoaparaat akumuleerib nõrka valgust ja nii sünnibki tugeva valgusega pilt. Inimestel valguse akumuleerimine pika aja jooksul pole võimalik - näiteks hoida 15 sekundit silmi lahti ning siis tõlgendada, mis kogu selle aja jooksul silma jõudis. Samuti on pildid arvutis järeltöödeldud (enamasti toodud värve esile) ja järeltöötlemine on juba "kunstiline tegevus", kus töötleja modifitseerib pilte enda tahte ja kunstimeele järgi. Tihti on tulemuseks pildil neoontoonides virmalised, mida Eesti taevas reaalsuses näha ei saa.

Inimsilm suudab tugevate virmaliste puhul värvidest eristada rohelist. Muud, enamasti piltidelt tuttavad punased ja lillad värvid, on tajutavad lihtsalt heledamate toonidena. Samuti on iga inimese värvide tajumine erinev. Erksates toonides silmaga nähtavad virmalised on siiski enamasti põhjamaade privileeg, Eestis võib see õnneks minna paar korda aastas.

Silmad peavad olema pimedaga harjunud

Enamasti on virmalised Eestis vaatlemisel väga nõrk valgus - nende nägemiseks peavad silmad olema harjunud pimedaga. Võib-olla oled olnud pimedal ööl väljas ja alguses ei suuda näha mitte midagi - näiteks ei näe, et taevas on palju tähti. Kui silmad olukorraga harjuvad, hakkad aina enam tähti nägema. Sama on ka virmalistega - silmad peavad pimedaga harjunud olema. Üks pilk heleda ekraaniga nutitelefonile ja jälle ei näe midagi.

Kuhu vaadata - leia taevast suur vanker ja põhja-nael

Virmaliste leidmiseks või nende vaatlemiseks sobiva koha tuvastamiseks tuleks pöörata pilk põhjasuunda. Öises taevas aitab põhja-suuna üles leida põhja-nael ja selle asukoha tuvastamiseks omakorda on abiks suur vanker. Suure vankri kahe tagumise / parempoolse tähe ühendamisel nende vahelise 4-5 kordse pikkuse joonega jõuamegi põhja-naelani.

Kohavalik

Olles õigel ajal vales kohas, võivad virmalised jääda nägemata.

Valgusreostuseta põhjavaade horisondile

Virmaliste nõrga valguse tõttu on neid parim vaadata valgusreostuseta kohas, kus on vaba vaade põhjasuunda. Tihti on Eestis virmalised nähtavad madalal horisondil, mistõttu nende vaatlemine on eelistatud kohas, kus näeb horisondile - mere ääres, järve ääres, kõrgendikul.

Eestis on sobivaid kohti väga palju - vaba vaade merele põhjarannikul ja saartel, lagedad rabad, veekogude äärsed alad (lõunakaldad), Lõuna-Eestis kuppelmaastik. Valgusreostuse tõttu ei ole soositud vaid asulates sees või nendest lõunas olevad alad.

Kohtade kaardistamine

Virmaliste silmaga vaadeldav "mäng" võib teinekord olla väga lühike ja seda aega sobiva koha otsimisele oleks patt kulutada. Seega on hea teha eelnevat kodutööd ja potentsiaalsed kohad valmis mõelda ning ära kaardistada. Eriti oluline on see fotograafiaga tegelemisel. Seda võib teha päevasel ajal, neid üles pildistades paigutades kompassi pildile või pimedal selge taevaga ajal tehes pilti põhja suunda.

Ilmaolud

Abistavad viited ilmaoludest ülevaate saamiseks:

Pilved

Abistavad viited pilvisusest ja sademetest ülevaate saamiseks:

Udu

Külmas ja niiskes õhus viibimiseks tuleb vastavalt ka riietuda. Kui udu on väga tihe ja ulatub ka kõrgele, siis virmaliste vaatlemisest üldiselt midagi välja ei tule.

Ka nõrgem udu on väljakutseks, kui soovid virmalistest pilti teha, sest kipub objektiivi niiskeks tegema ja pilte rikkuma.

Tuul

Ei mõjuta küll virmaliste nähtavust, kuid mõjutab virmaliste vaatlemist ja pildistamist. Kuna Eestis jäävad võimalused virmalisi vaadelda üldiselt jahedate ilmadega päevadele, siis tuleb olla tuulekindlalt ja soojalt riides. Pildistamise juures on vaja saavutada fotoaparaadi stabiilsus, et tuul pilti uduseks ei väristaks.

Valgusolud

Hooaeg - augustist aprillini

Kuna virmalised on nõrk valgus, peab nende nägemiseks olema pime. Eestis on seetõttu virmaliste nägemise hooaeg laias laastus augusti esimesest kolmandikust aprilli teise kolmandikuni. Mai-juuni-juuli on ööd liiga valged ja virmalisi seetõttu ei ole näha.

Ilmastikku arvestades on parim aeg vaatlemiseks augusti pimedad ööd, mil temperatuur on endiselt suvine.

Päike

Päike peab olema loojunud ning enamasti on vajalik oodata kuni nautilise hämarikuni (nautical twilight) [ vt Twilight ], siis on päike juba 12 kraadi horisondi taga ja tugevamad virmalised tulevad esile. Päikese asukoht, loojangu ning tõusu ajad ja muu on asukohapõhiselt jälgitavad saidil www.suncalc.org.

Kuu

Tugev täiskuuvalgus kindlasti kahandab virmaliste nähtavust, kuid teisalt pakub pildistamisel valgustatud esiplaani ja keskkonda. Kuu asukoht, faasid, tõusu ning loojangu ajad ja muu on asukohapõhiselt jälgitavad saidil www.mooncalc.org.

Tehisvalgus

Kui virmalisi vaadelda või pildistada asulas, siis tuleks valida võimalikult pime koht ning eelkõige on tähtis, et valgusreostust ei oleks põhjasuunas.

Virmalisi on hea jälgida rannikul (vaatega põhja poole), sest siis on ka horisont nähtav. Mereääres võivad pildistamist aga segada ankrus olevad laevad (tihe probleem näiteks Rohuneemes vaatlejatel ja pildistajatel). Laevade asukohti ja liiklust saab jälgida saidil www.marinetraffic.com.

Levinud müüdid

Virmalistega seoses levib müüte või väärarusaamu, proovime mõnesse neist selgust tuua.

Müüt: "Virmalisi näeb vaid talvel väga külma ilmaga"

Seost virmaliste tekke ja talve vahel ei ole. Virmaliste tekke põhjuseks on sündmus päikesel, mis tekitab päikesetuule. Virmaliste ja talve vahel on vaid nii palju seost, et talvel on rohkem pimedat aega, mis suurendab virmaliste nägemise tõenäosust. Sama seos kehtib ka külma ilmaga - külm ilm tähendab enamasti kõrgrõhkkonda ja seetõttu ka selget taevast, mis taas suurendavad virmaliste nägemise tõenäosust.

Eksitus: valgussamad

Teinekord arvavad inimesed, et valgussambad on virmalised. Valgussambad on kahtlemata huvitav valgusefekt, kuid virmalistega need seotud ei ole. Mis valgussambaid tegelikult tekitab, võid lugeda wikipediast.

Valgussambaid on virmaliste pähe edastatud ka ajakirjanduses: